Noorsootöötajad peavad tunnustamist oluliseks
15. novembril annab MTÜ Tunne välja Noore Hakkaja stipendiumi. Žüriisse kuulusid Pärnu Postimehe peatoimetaja Siiri Erala, kultuuriklubi Tempel omanik ja juhataja Andres Tölp, koostöötamiskeskuse Forwardspace asutajaliige Marie Rosalie Hanni, Pärnu Noorte Vabaajakeskuse juhataja Annely Reile ning noorsootöötajad Merlyn Jürgenson, Adelina Danilenko, Triin Mäger ja Jaana Kokk.
Küsisime žüriiliikmetelt, miks on nende arvates oluline noori ja nende tegemisi tunnustada. Selles postituses tutvume lähemalt Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötajate mõtetega.
Fotode autor: Mailiis Ollino
kirjutas Karoliine Aus
Jaana Kokk: (Pärnumaa Noorte Tugila noorsootöötaja)
Sest kasvab see, mida kasvatame!
Noored vajavad tähelepanu, juhendamist, lihtsalt head sõna, kinnitust, et jah, sa oled õigel teel, jah, see, mida sa teed on oluline. Noored tihti ei oska aimatagi, kui oluline on nende panus ühiskonda, et see mida nad täna teevad kannab võibolla vilja alles mitmete aastate pärast.
Tunnustus annab neile aimu, et nendega arvestatakse, et neist peetakse lugu ning annab ka teadmise et nemad ise on võimelised oma nooruse sisukas elama/looma/muutma. See annab lootust, et kõik on enda teha ja noored saavad seeläbi võtta vastutust tegevuste eest, mis on neile meelepärased.
Meil on ka väga palju tublisid noori, kes on omaealiste seas nö tipus ja et kuna tipus võib kiskuda kergelt üksildaseks, on ka eriti tublidel ning usinatel oluline siiski teada, et nad ei ole üksi, nad ei pinguta üksi, et neid märgatakse, et nad on olulised ning et nende jõud ei raugeks. Ka nemad vajavad tunnustust, sest säärane pingutamine tuleb alati millegi arvelt (sõbrad, pere jne), selline pingutamine ei ole iseenesest mõistetav.
Annely Reile: (Pärnu Noorte Vabaajakeskuse juhataja, Pärnumaa Noorte Tugila koordinaator)
Meie ümber on väga palju tublisid ja tegusaid noori. Mõnel on tegus ja aktiivne olemine suisa elustiil. Mõni peab selleks pisut rohkem pingutama ja on ka neid, kes jäävad küll teiste varju, kuid ületavad tõeliselt ennast.
Noore Hakkaja stipendium on justkui kummardus kogukonnalt, millesse noor panustanud on.
See on sümboolne ja südamlik tänu ja hõige “Meie märkame, et Sa oled meile andnud midagi väga kallist – oma aega, loovust ja loomingulisust”. Sellised tänud motiveerivad mitte ainult stipendiaati vaid ka teisi noori astuma veelgi kaugemale ja kõrgemale, sest see läheb kellelegi korda. Märgakem ja julgustagem neid ning ärge unustage, et tegelikult kõikidele noortele on elu poolt üle antud parim autasu – uute oskuste ja teadmiste omandamine!
Merlyn Jürgenson: (Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötaja)
Oluline on tunnustada noori, et neil ei kaoks motivatsioon edaspidiseks.
Tunnustamine on seotud motiveerimisega, see tugevdab kuuluvustunnet ja aitab mõista, et igasugune panus, mida noor teeb on tähtis ja väärtuslik.
Kui noor saab rohkem kui ühe korra tunnustatud, jätkab ta seda teed (ürituste korraldamist, abistamist jms). Tunnustus ja kiitus tekitavad nagu sõltuvust, et nii äge kui keegi mind mõne tegevuse eest tunnustab, et tahaks veel. Mina vähemalt arvan nii.
Triin Mäger: (Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötaja, Pärnumaa Noorte Tugila noorsootöötaja)
Mulle meeldib mõelda, et tunnustus kasvatab inimesele tiivad, olenemata tema vanusest.
Inimese ja tema tegemiste märkamine ja tunnustamine teiste poolt aitab tal süvendada eneseusku, -väärikust ja -armastust, sh tunnet, et “teen õiget asja.” Aitab inimesel tunda end ühiskonnas vajalikuna, osavana, elavana, arukana, aktsepteerituna, erilisena – täisväärtuslikuna.
Tunnustus motiveerib pingutama, aga ka unistama ja eesmärke seadma, ning kannustab sammhaaval edasi pürgima – veel kõrgemale ning kaugemale uute saavutusteni.
Adelina Danilenko: (Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötaja)
Noored on emotsionaalsed ja hingelt väga haprad. Nende arvamus ise endast on muutlik kui Eesti ilm. Noored just nagu oleksid teadlikud tänapäeva ilmaelust aga paraku paljuski oma kogemused puuduvad.
Uued olukorrad, väljakutsed tekitavad noortes ebakindlust, hirmu. Hirm saada teiste silmis naerualuseks ja seda kogemust püütakse vältida iga hinna eest. Vägagi kerge on hävitada alles kujunemas ja elu kompavat noore enesekindlust.
Selleks, et noort toetada ja julgustada tuleb osata teda märgata ja seejärel õigel ajal ja kohas tunnustada. Algselt on noort lihtne tunnustada läbi tema käitumise, sest see on alati läbipaistev ning hakkab kohe silma. Tunnustus on tee noore rahuloluni. Noorel on vaja teada, et on teinud midagi hästi.
Vahel piisab lihtsast kallistusest või kergest õlele patsutusest, et anda noorele märku tema märkamisest ja olulisusest.
See juba paneb noorel silmad särama ja paremini tundma. Tunnustus on nagu armastus, mille jõud justkui tekitab noores/inimestes nähtamatud tiivad. See imeline jõud kannab noori/inimesi elus edasi ja süstib rohkem usku endasse ja soovi rohkem elus edasi liikuda ning vallutada uusi eesmärke.